15-aastase kassi silmad olid pisarais, ta ei mõistnud, miks peremehed ta maha jätsid, mida ta valesti tegi?

Hall karvane Max istus vana maamaja ukse juures ja vaatas ahnelt tuttavat rada, mis viis teeni. Kerge tuuleke kõigutas ta vuntse ning väsimusest tuhmides silmades läikisid pisarad. Iga möödasõitev auto äratas temas lootuse: äkki nad tulevad tagasi, äkki nad otsustavad, et tegid vea, ja võtavad ta jälle sülle, nagu kunagi siis, kui ta alles kassipoeg oli. Kuid asfalttee jäi mahajäetuks ja aeg venis piinavalt aeglaselt.

Max on juba viisteist aastat vana. Kunagi oli ta väike elav ja mänguhimuline karvapall, kelle kümneaastane Emma koju kastis tõi. Aastad möödusid ja Max oli tunnistajaks kõigile selle perekonna rõõmudele ja muredele. Ta mäletas, kuidas Emma nuttis pärast tüli vanematega, ja kuidas ta, päris pisikesena, tüdruku põlvile hüppas ja vaikselt tema käe all nurrus. Ta mäletas, kuidas Emma rõõmsalt tantsis toas ringi, kui ta sai teada, et oli ülikooli sisse saanud — Max teadis, et nad peavad lahkuma, kuid ta ei arvanud, et see juhtub nii järsku ja pöördumatult.

Max ei teadnud, mida ta valesti tegi. Ta ei lõhkunud mööblit, ei karjunud öösel, vaid vahel kurvalt akna all miuksus, kui Emmast puudust tundis. Võib-olla vanaks jäädes ja rohkem hoolt vajades tekitas ta neile ebamugavust? Või otsustasid peremehed, et uues korteris pole tema jaoks kohta? Keegi ei seletanud Maxile midagi. Nad lihtsalt pakkisid oma asjad ja lahkusid, jättes ta tühja kausi juurde, nagu ta oleks kasutu mänguasi, mille nad unustasid ära visata.

Pärast perekonna lahkumist istus kass esimestel päevadel endiselt verandal, kössitades ja külma trotsides. Ta süda peksles rahutult: iga kauge heli sarnanes peremeeste sammudele. Kuid nad ei ilmunud. Max keeldus lahkumast: tollest hetkest alates oli see maja alati olnud tema kodu, koht, kus ta võis diivanil kerra tõmbuda ja kuulda vannitoa vaikset veesulina. Koht, kus teda silitati, kõrva tagant sügati ja lemmikmaiuseid pakuti.

Paar päeva hiljem märkas Max’i naaber — hiljuti sisse kolinud mees nimega Tom. Ta nägi üksikut kassi, kes vahtis tühjusesse, ja mees sai kohe aru: kass pole kaua söönud. Tom kutsus Max’i enda juurde, pakkus talle kausitäie sooja piima ja kanatükke. Max tuli kahtlevalt lähemale ja ainult siis nägi mees, et kassi silmad olid pisarais. Tom ei suutnud uskuda, et kassi silmad võivad meeleheitest niimoodi niiskeks muutuda, kuid tõendid olid ehedad: Max oli murest ja hirmust täitunud.

Tom küsitles naabreid, et teada saada, kas endised omanikud tulevad tagasi. Kuid selgus, et maja on müügis ja pererahvas kolinud teise linna, jättes maha igasuguse kontakti. Mõni rääkis, et kass hakkas neile lihtsalt tülgastama, sest ta oli liiga vana ja haige. Nii määrasid julmad sõnad Max’ile “mittevajaliku” lemmiklooma staatuse. Kuid Tom ei suutnud taluda sellist ülekohtusust. Ta võttis Max’i enda juurde.

Esialgu sebis kass endiselt uues kodus ringi, otsides tuttavaid lõhnu — lootes leida midagi endist elu meenutavat. Alles aeg-ajalt nurrus ta vaikselt, kui Tom teda rahulikult seljal silitas ja ütles: “Kõik on hästi, sa pole üksi”. Max hakkas tasapisi mõistma, et sellel inimesel on samuti soojad käed ja hea süda. Ta ei suuda asendada seda tüdrukut, kellega kass üles kasvas, kuid võib anda Max’ile uue lootuse rahulikuks vanaduseks.

Mõni nädal hiljem hakkas Max uue elukorraldusega harjuma: hommikused toidukorrad, rahulikud õhtud kamina praksumise saatel, vaikne muusika, mida Tomile meeldis mängida. Ja siiski oli kassi silmades mitte täielikult paranenud igatsuse vari. Ta ei mõistnud, miks ta maha jäeti, sest neilt polnud isegi katset selgitada või hüvasti jätta. Kuid hetkedel, kui Tom tema kõrvale istus, võttis kassi sülle ja sosistas midagi lohutavat, hakkas Max esimest korda rahunema. Ta mõistis, et elu jätkub ja isegi kõige kurvemas juhtumis võib leida valguskiiret.

Õhtul, kui naabermajaakendes tuled kustusid, läks Tom tuppa, kus ta oli kassile koduse pesa sisse seadnud. Max oli juba peaaegu uinunud, kerra tõmbunud pehmel pleedil, ja kuulas vaikselt samme lähenemas. Ta teadis, et teda ei jäeta nälga, et homme toidetakse ja silitatakse teda jälle ning enam ei visata teda tänavale nagu mittevajalikku eset. Ehk on see kassi kõige lihtsam, kuid uskumatult oluline unistus — omada omanikku, kes ei reeda sind vanaduses.

Maxi silmadest ei väljunud enam pisarad. Ta ei unustanud lahkumisvalusid, kuid leidis uue kodu, kus tal lubati taas end armsamana tunda. Ja kuigi ta saavutab seda armastust ja rahu alles nüüd, viieteistkümnesena, ei saaks keegi enam ära võtta seda rahu ja hellust, mida ta kõik need aastad inimeste teenimise eest vääris.