12 aastat hoolitses mu õde ema eest, samal ajal kui mina kasvatades lapsi. Pärast matuseid otsustasin tegutseda õiglaselt ja jagada maja, kuid kui ma sinna jõudsin, ootas mind šokk: uued lukud, võõras lõhn ja tühjad seinad…

Mu õde on 48-aastane, ta ei ole abielus ja hoolitses meie haige ema eest 12 aastat. Mina olin sel ajal hõivatud nelja lapse kasvatamisega. Pärast ema surma otsustasin mõne aja pärast, et on aeg müüa maja ja jagada teenitud raha ausalt pooleks. Kuid õde ütles: «Sa ei ole väärinud sentigi!» Ma ei hakanud temaga vaidlema. Ja sõitsin maja vaatama, kuid kui sinna jõudsin, avastasin, et lukud on juba vahetatud. Aga ma leidsin viisi sissepääsuks… ja olin vapustatud…

Majas valitses kummaline vaikus, mille katkestas ainult mu sammude all kriuksuvad põrandalauad. Kohe uksel tervitas mind mingi võõras lõhn — mitte see, millele olin ema juures käies harjunud. Varem lõhnas siin ürtide, tema lemmik kummelitee ja vana puidu järele. Nüüd aga — niiskuse ja millegi magusalt rusuva järele.

Jäädes esikus seisma, märkasin kohe, et asjad, mis alati olid oma kohtadel, on kadunud. Ema tugitool akna all — eemaldatud. Tema armastatud portselanfiguuride kollektsioon oli riiulilt kadunud. Selle asemel rippusid seintel mingid kummalised maalid, kummaline välimus. Ma vaatasin neid ega suutnud uskuda, et see on see sama maja, kus me üles kasvasime, kus ema elas kuni oma viimase päevani.

Läksin aeglaselt tuppa. Selle asemel, et tunda kuivatatud lavendli lõhna, mida ema armastas aknalauale kuivama panna, oli seal mingi kopituse lõhn. Põrandal olid uued vaibakesed, odavad, erksad, justkui kiirustades ostetud. Laudlina, mille ema ise heegeldas, polnud enam laual. 

Läksin akna juurde. Aknalaual seisid alati pelargooniumid. Ema armastas neid lilli, ütles, et nad kaitsevad maja. Nüüd oli seal tühi. Tundub, nagu maja oleks paljaks kistud, ja sellega koos ka tema hing.

Kuulsin samme. Õde astus tuppa ja peatus minu vastas. Ta vaatas mind, nagu oleksin vaenlane. Ei mingit rõõmu, ei soojust — ainult külmus.

— Mida sa siin teed? — küsis ta.
— See on meie maja, — vastasin ma vaikselt. — Ma tulin rääkima.
— Meie? — ta muigas. — Kas sa tõesti arvad, et sul on sellele õigus?

Vaikisin. Ma mõistsin, et kõik need aastad, mis ta koos emaga veetis, jäävad tema südamesse kibedana. Ta tõepoolest hoolitses, oli kõrval, tõstis ema öösiti, söötis lusikaga. Ma ei teinud seda. Ma kasvatasin lapsi, ma elasin ka, kuid teises maailmas.

Ta läks järsult mööda ja avas kapi. Sees rippusid mingid võõrad riided. Naisteriided, mida ma polnud kunagi varem näinud. Õde märkas mu pilku ja ütles:
— Olen juba otsustanud. Mina elan siin. Ja sina ära unistagi.

Istusin diivani servale. See diivan mäletas meie lapsepõlve mänge, mäletas ema, kuidas ta õhtuti istus ja sokke kudus. Silitasin käetuge ja tundsin, kuidas pisarad tulvavad silmi. Sain aru, et olen kaotanud mitte ainult ema, vaid ka kodu, mis hoidis meid koos.

— Sa ei saa aru, — ütlesin ma. — Ma ei taotle kõike. Tahtsin ausalt. Ema ütles alati: «Olge üksteise vastu õiglast.»
— Ema? — õde pöördus järsult. — Kus sa olid, kui ema sind kutsus? Kui tal oli lihtsalt vaja, et keegi oleks kõrval? Mina üksinda kuulasin öösiti tema köha, mina üksinda pühkisin higi ta laubalt. Ja sina tulid paar korda kuus, piruka ja naeratusega. Kas sa tõesti arvad, et sellest piisas?

Ma ei vaielnud. Tal oli õigus. Ma tõesti ei olnud kõrval. Aga ka minu elu ei seisnud paigal. Mul olid lapsed, töö, kohustused. Tundsin süüd, aga samas ka kibedust. Kas see, et ma ei saanud alati kõrval olla, tähendab, et ma ei vääri midagi?

Istusime vaikides. Kuulsin ainult, kuidas vanad maja seinad pragisesid. Tundus, nagu maja ise nutaks koos meiega.

Läksin õue, et hingata sügavalt sisse. Õhtupäike valgustas aeda. Seal, kus ema kunagi maasikaid kasvatas, kasvasid nüüd umbrohud. Mäletasin, kuidas me õega lapsepõlves maasikaid korjasime, vaieldes, kelle korv on täidetum. Siis olime teineteisele lähedamad kui kunagi varem.

Naasin tuppa ja leidsin sahtlist väikese karbi. Selle sees olid ema prillid ja kulunud rihmaga kell. Pigistasin neid käes. Sel hetkel sain aru, et ükski raha, ükski jagamine ei too tagasi peamist — ema soojust, tema kohalolekut, tema häält.

Vaatasin õde. Ta seisis akna juures ja suitsetas vaikselt. Ta silmis oli samuti väsimus, mis oli kogunenud nende pika kaheteistkümne aasta jooksul. Nägin korraga temas mitte vaenlast, vaid samamoodi väsinud naist, kes kaotas samuti kõik.

— Tead, — ütlesin — võib-olla sul on õigus. Sa tegid ema heaks rohkem. Aga äkki peaksime mõtlema, et me oleme ikkagi pere? Kui kaotame üksteise — mis meil jääb?

Õde ei lausunud midagi. Ta lihtsalt ohkas raskelt ja pööras pilgu kõrvale. Ma ei teadnud, kas ta andestab mulle kunagi. Võib-olla mitte. Aga vähemalt ma üritasin.

Lahkusin majast ja sulgesin ukse. Süda oli tühi ja raske. Aga samal ajal ma teadsin, et ema poleks tahtnud, et oleme vaenlased. Ta unistas alati, et jääksime kokku.

Jalutasin mööda teed ja mõtlesin: maju saab müüa, mööblit välja viia, asju ära visata. Aga mälestusi ja suhteid — kui need purunevad, ei saa keegi neid tagasi tuua.

Ja nüüd küsin ma endalt ja teilt:
Mis on tähtsam — raha ja seinad või need sidemed, mis ühendavad meid lähedastega? Ja kui need sidemed purunevad, kas neid saab kunagi taastada?