10 aastat tagasi jättis ta mind maha koos võõra lapsega — eile ilmus ta koos advokaadiga ja nõudis last tagasi

Ma jõin kohvi ja poeg valmistus üleval kooli minema. Tavaline hommik. Kui ukse avasin, jäi mul hing kinni: lävel seisis mu endine kaasa. Tema kõrval — kallis ülikonnas mees kaustaga käes.

Endine ei raisanud aega viisakustele. Ta ütles otse välja: tuli poega koju viima. Advokaat ulatas mulle dokumendid — hooldusõiguse nõude.

Mu käed värisesid.

Kümme aastat tagasi ilmus see mees minu ellu koos oma kolmeaastase pojaga eelmisest suhtest. Ma armusin neisse mõlemasse. Poiss sai mulle kalliks kohe esimestel nädalatel. Ma ei mõelnud sellele kui kohustusele. See oli lihtsalt loomulik.

Ja siis ühel hommikul ärkasin üksi. Ei mingeid kõnesid, selgitusi — ainult kiri laual: «Andesta, mul on vaja minna». See oli kõik.

Siis oli poiss kolme aastane. Ta ei nutnud, kui ütlesin talle, et isa on lahkunud. Ta vaatas mulle lihtsalt otsa ja ütles vaikselt, et isa lubas tagasi tulla.

Pärast endise mehe kadumist sekkusid meie ellu hooldusasutused. Olin kasuema — ilma juriidiliste õigusteta. Mulle seletati, et seaduse järgi olen ma nagu mittekeegi. Pole tähtis, et ma seda last toitsin, öösiti rahustasin, iga päev temaga koos olin.

Ma võitlesin. Kohtumõistmised, kontrollid, unetud ööd. Lõpuks võitsin ja adopteerisin lapse ametlikult. Temast sai minu oma — seaduse ja elu järgi.

Ja nüüd — jälle kohus.

Kui ma dokumentidega maadlesin, tuli poeg trepist alla ja kuulis kõike. Ma ütlesin talle, et kõik saab hästi, kuigi endal oli raske uskuda.

Mu advokaat leidis kiiresti selle, mida kahtlustasin, kuid ei suutnud tõestada. Vahetult enne nõude esitamist oli endine teada saanud, et poiss sai märkimisväärse päranduse bioloogilise ema perekonnast. See oligi kogu motivatsioon. Mitte kahetsus, mitte armastus — vaid raha.

Kohus rääkis endise advokaat bioloogilise isa õigustest, mineviku vigadest ja soovist neid parandada. Mu advokaat esitas rahulikult faktid: null kontakti kümne aasta jooksul, mitte ühtegi kirja, kõne — ja nõue, mis esitati kohe, kui pärandusest teada saadi.

Kohus kuulas mõlemaid osapooli. Siis pöördus otse poisi poole — ta oli juba kolmeteistkümnene, ja tema arvamust arvestati.

Ta tõusis püsti ja ütles, et ei tea inimest, kes tema vastas istub. Et viimased kümme aastat olin ainus mina tema kõrval. Ja et tahab jääda minu juurde.

Saali valdas vaikus.

Kohus tegi mulle kasulikku otsuse.

Endine lahkus, tagasi vaatamata. Kadus jälle — nagu tookord.

Kohtumaja trepil haaras poeg mu käest kinni ja küsis, mis nüüd pärandusega saab. Ütlesin, et need on tema raha, ja ma ei võta neist kunagi sentigi. Ta vaatas mulle otsa ja vastas, et tema tulevik on minu kõrval.

Ma vaevu suutsin nutt maha suruda, et mitte seal kohapeal hüüda.

Kas te suudaksite kümme aastat võidelda lapse eest, kes on teile juriidiliselt võõras, — või loobuksite mingil hetkel?